Haiku on  Jaapanis sündinud traditsiooniline lühiluuletus, mida tänapäeval tuntakse ja armastatakse üle kogu maailma. Haikude kirjutamine sai alguse 17. sajandi Jaapanis „mängu värsina“. Algselt oli haiku vaid lihtne sõnadega või mõtetega mängimine ja seda ei peetud täisväärtuslikuks kirjanduseks. Masaoka Shiki (1867-1902) väitis aga, et „haiku on kirjandus“ ning sellest ajast saadik on haikut hakatud pidama Jaapani kõige olulisemaks traditsioonilise kirjanduse vormiks. Matsuo Basho (1644-1694) on ajaloo kuulsaim haikupoeet.

Haiku on kolmerealine riimideta lühiluuletus, mille esimeses reas on viis, teises seitse ja kolmandas viis silpi. Klassikaline haiku sisaldab aastaajale osutavat sõna (näiteks kirsiõied viitavad kevadele, jaanimardikad suvele, värvilised lehed sügisele ja külm kuu talvele). Haikut esimest korda kirjutades võib olla keeruline järgida 5-7-5 silbi reeglit ja kasutada aastaaegu kirjeldavaid sõnu. Seepärast ei olegi algajal haikuluuletajal oluline reeglitest rangelt kinni pidada vaid pigem lihtsalt proovida kirjeldada hetke lühikese värsi vormis.

Haikuluuletaja talletab hetke, kus aeg justkui peatub, kirjeldab mingit kogemust, tunnet või vaatlust ning jätab omapoolse hinnangu andmata. Iga rida sulandub kokku järgmisega juhatades sellega lugeja poeesia maailma, kus talle jäetakse ruumi reageerimiseks ja oma järelduste tegemiseks.

Haiku on ühteaegu väga lihtne ja väga keerukas. Iga värsirida kätkeb endas maksimaalset jõudu ja tarkust. Haikudes kasutatakse lihtsaid sõnu, ent ühel sõnal võib olla palju varjundeid, millel võib olla ka sümboolne tähendus. Haiku on mõtisklev luuletus, kus hinnatakse loodust, värve, kontraste ja üllatusi. Haiku tunnetab looduse rütme ja ka seda, et inimene eksisteerib loodusega kooskõlas.

Haiku on tavaliselt ühe hingetõmbe pikkune.

Seega selleks, et kirjutada head haikut, tuleb luuletajal kuulatada nii kõrvade, silmade kui südamega!

​

Kuula ka Vikerraadio ja KUKU Raadio saadet, milles Maarja Yano räägib haikudest ja eelmise korra haikukonkursist!